Lina Dunam oli naiste tervise teema häbimärgistamise vastu!

Lina Dunham jätkab võitlust seaduslike abortide toetuseks! Pärast seda, kui ta tunnistas, et ta ei teinud kunagi abordi, tuli teda kriitika torm ja süüdistused avalduse tavatähtsuse suhtes. Näitleja püüded õigustada ennast ja selgitada, mida see, mida öeldi, tõeliselt tähendas, ei põhjustanud midagi, vaid ainult ahistasid sotsiaalvõrgustikes. Tüdruk ei lasknud oma käsi ja kirjutas essee Variety'ile, kus ta üritas edastada naiste õiguste võitluse tähtsuse põhjuseid.

Lina Dunham kirjutas essee Variety'ile

Lina Dunham polnud kunagi karda ausaid vestlusi, kuid tema veerus ja esses oli võimalikult vähe avaldusi, vältides kategooriaid.

Ma kasvasin ühiskonnas, kus on tavaks kuulutada naiste õiguste kaitset valjult! Ma ei peita ega avalikult räägib tüdrukute ligipääsu seaduslikele ja ohututele abordiviisidele. Mulle on tähtis öelda, et meil kõigil on õigus sellest teada saada ja nõuda sugulaste ja arstide toetust. Ma mõistan selle teema tähtsust, sest kui olin kliinikus reproduktiivse süsteemi kroonilise patoloogiaga kohutav diagnoos. Ma olin väga hirmunud ettenähtud protseduuride arvust, kuid veelgi rohkem õnnetust, mida kogesin raviarsti ebakompetentsusest.
Lina Dunham jätkab ärevust õiguslike abortide toetuseks

Õpiväljundina tutvustas Lina seitset viisi naiste probleemide häbimärgistamise kaotamiseks ning kutsus oma toetajaid mitte kartma rääkima ühiskonna teemadel "ebamugavast", annetama teadusele raha ja levitama teavet naise reproduktiivtervise kohta:

Lõpetage naiste tervise teema häbimärgistamine! Mina, nagu paljud tüdrukud, kardan meditsiiniliselt valesti kavandatud uuenduste kasutuselevõtmist, kuid ma tunnen endiselt rohkem kartust, kui naistel pole võimalust saada kvalifitseeritud spetsialisti abi, see toob kaasa kohutavaid tagajärgi. Kannatage mitte ainult naine, vaid ka perekond, töö, kogukond, rahvas.
Loe samuti

Õpetaja lõpus märkis Lina, et see pole mitte ainult iga naise probleem, vaid kogu ühiskond.

Me ei loobu! Kino, televisioon, tabloid aitab meil näidata tegelikku olukorda, rääkida isiklikest tragöödiatest, mitte fiktiivsetest loodest.